Näpunäiteid ning ettekirjutusi kasutatud auto ostmiseks leidub kümneid, kui mitte sadu. Ühine joon on neil kõigil ikka sama – ära osta põrsast kotis, vaid lase auto ikka mõnel spetsialistil või töökojal üle vaadata ning tee ära ka proovisõit. Iseenesestmõistetavad juhtnöörid, aga üllataval kombel tehakse väga sageli ära vaid tehniline kontroll ning proovisõit jäetakse sootuks teostamata. See on siiski suur viga, miks?

Tehniline kontroll on mõistlik, aga see on vaid pool võitu

Paberil tundub see ostja jaoks loogiline. Kui auto ju iseenesest välimuse, eesmärgi või olemuse põhjal meeldib, siis peaks ju mehhaaniku kiidusõnadest ostmiseks piisama. Autod on paraku aga väga tehniliselt keerukad masinad, eriti tänapäeval, mistõttu ei pruugi mõne remonditöökoja tõstuki all autot uurides kõiki vigu kätte saada.

Spetsialist võib ju masina tõstukile viia, üle käia veermiku, rehvid ning kiigata mootoriruumi, aga see on vaid jäämäe tipp. Esmapilgul puhas kapotialune ning seal siidiselt toimetav mootor ei tähenda koheselt, et auto nagu naksti prillikivi on. Ka veermiku kiire “läbikobistamine” on vähese väärtusega tegevus, sest ehkki mõned vahetust vajavad jupid võivad ilmneda, on enamik neist odavad ning kvalifitseeruvad tavapäraste kuluosadena. 

Kere poolest jääb enamasti silma vaid pindmine rooste või üksikud defektid, värvipaksust sageli mõõtma ei hakatagi. Elektroonikavead jäävad keskmise “ülevaatuse” käigus üldse avastamata, selle jaoks on vaja juba autole teha diagnostika. Iga ostueelne kontroll seda aga ei tee. Lisaks tasub mainida riski, et kui müüja lubab tehnilist kontrolli teostada endavalitud töökojas, võib tegu olla varjatud kokkumänguga.

Muidugi, see ei tähenda et autot töökotta ostueelsesse kontrolli viia üldse ei tohiks. Tohib ja peabki, aga see on vaid pool tööd. Tuleb välja valida õige töökoda ning teha ka pikem proovisõit.

Proovisõit aitab vigu tuvastada – mida kindlasti jälgida?

Proovisõit on samaväärselt tähtis ning avab kontrollimise poole pealt hoopis teise maailma. Alustame näiteks mootoriga – sõites peab jälgima ja kuulama mootori tööd ja pöördeid – kas mootor läheb pöördesse sujuvalt ning ilma jõnksudeta? Ega kõrgetel pööretel midagi imelikult klõbise või kobise? Auto mootori ning kiirenduse korrelatsioon peab samuti paigas olema – kui kiirendades pöörded tõusevad, aga auto ise “loivab”, siis on näiteks sidur libisemas. 

Proovisõit näitab kätte ka käigukasti töökorra. Kui automaatkäigukast vahetab käike tugevate jõnksudega või vahel “raksatab”, siis on see tõenäoliselt kulunud ning oma aja ära elanud. Kui manuaalkäigukastiga käigud raskelt sisse lähevad, võib olla kulunud käigukasti hoovastik või sünkronisaatorid. Eriti hea on, kui auto komponentide tööd saab kontrollida nii soojalt kui külmalt – nii mõnedki vead võivad kaduda, kui auto “soojaks” sõita.

Sõitmise käigus ei maksa unustada vaadata, et kas rool hoiab otse, on loksudeta ning kas see pöörleb kergelt. Pidurite seisukorda ning juhitavust on samuti lihtsam hinnata sõites. Auto tuleks kindlasti viia võimalikult erinevatele teedele – konarlikule, sujuvale ning kurvilisele. Loomulikult tuleb proovisõitu teostada ka maanteel. Väga tihti võivad näiteks pidurikettad kõverad olla ning sellest saad alles siis aru kui pidurdad 100km/h pealt ja rool hakkab värisema.

Paljud mugavusfunktsioonid ning elektroonilised abimehed on samuti sõidu pealt kergemini kontrollitavad. Tänapäeva autodel eriti populaarsed juhiabisüsteemid suisa nõuavad töökorra kontrollimiseks sõitmist.

Kasutatud auto ostmine ongi peaaegu alati risk ning selle vähendamiseks tulebki teha nii proovisõit kui ka tehniline kontroll. Tõepoolest, üks ilma teiseta ei saa. Kui endal aga tehnilisest teadmistest ja võimalustest puudu jääb, saab appi kutsuda automaakleri.