Eestlased ja läbisõit: kas odomeetri näidust tasub ikkagi juhenduda?

Eestlased on kangesti läbisõidu usku inimesed. Kasutatud auto puhul otsitakse alati seda kõige väiksema numbriga autot ning paljude jaoks on absoluutne viimane piir see maagiline “kahesaja tuhande ringis”. Soodsa ning väikese läbisõiduga auto ihaldamise taga peitub arusaadav loogika, aga autoturg seda praktikas väga järgida ei taha.

Odomeeter ei ole auto seisukorra märgis

Esmalt tasub lagedale tulla väitega, et jah – väiksem läbisõit suurendab auto parema sõidukorra tõenäosust. Aga see pole kindlasti aamen kirikus. Võib juhtuda, et vaid mõnikümmend tuhat sõitnud “uueväärses” korras luksussedaan on läbinud karmi avarii ning on kusagil kaheldava väärtusega töökojas ülesputitatud. 

Ei maksa ka uskuda väidet, et vaid paar aastat vanad autod on alati väikese läbisõiduga. Mõne “Saksast” toodud paar aastat vana auto puhul piisab vaid VIN-koodi põhisest taustakontrollist, et sulle kaunis suur number vastu vaataks.

See-eest võib aga 200 000 – 300 000 kilomeetrit läbinud ja korraliselt hooldatud sõiduk teha väiksema läbisõiduga autodele peaaegu et igas võimalikus aspektis silmad ette. Mis liigub, see kulub ja vajab hooldust. Kui autot on korrapäraselt hooldatud kogu tema eluea jooksul, on ka tõenäosus tehniliseks korrasolekuks suurem. Seepärast võib sageli hooldusajalugu olla palju tähtsam kui läbisõit. 

Muidugi, ka siin on üks pisike aga. Nimelt on võimalik võltsida ka hooldusraamatud. Tagamaks selle õigsuse, peab hooldusraamatust alati otsima teostajat, allkirja, või vanema raamatu korral tuhmunud templeid.

Läbisõidu kerimisele on võimalik jälile saada

Kuigi läbisõidu kerimisest on ilmselt kõik autoostjad kuulnud, ostetakse sinisilmselt keritud odomeetritega autosid vana hea tempoga edasi. Pärast ettekargavaid remondiarveid võib kehva eeltööd vaid enda süüks lugeda. 

Kuidas siis ikkagi keritud läbisõitu ära tunda? Kõige pingevabam on muidugi suhelda näiteks autode ajaloole ning tehnilisele kontrollile spetsialiseeruva ettevõttega, kes põhjalikult auto kohta kogu info üles kaevavad ning selle ostjale esitavad.

Seejärel tuleb jälgida auto tüüpi ja eesmärki. Firmasõidukid, rendiautod ning taksod ongi tavaliselt suure läbisõiduga. Kui müügis oleval autot saadab eelmainitud ajalugu ning läbisõit on väike, on jällegi põhjust kahtlustamiseks. Mõnel juhul võib väike läbisõit olla isegi sageli usutav. Näiteks sportautod või muud erilisemad aparaadid võivadki olla pisikese kilometraažiga, sest neid kasutatakse vähem. 

Suurest läbisõidust annavad märku ka mõned füüsilised elemendid. Kulunud rool, istmed, matid, pedaalid või polsterdus vihjavad tavaliselt paljukasutatud auto kohta. Samas jällegi – kui tükk maad vana auto puhul näeb salong välja nagu uus ning ajalugu on teadmata, siis võivad petturlikud müüjad mängida “silmadega ostjate peale”. Auto ostetakse visuaalse emotsiooni pealt ära ning tegeliku seisukorra uurimisega vaeva ei nähta.

Odomeetri kerimine on paraku seaduse poolt veel täiesti legaalne tegevus. Tasub vaid korraks otsingumootorisse läbisõidu korrigeerimine kirjutada ning kliki vajutusega vaatab sulle vastu mitukümmend sellist teenusepakkujat.

Tugev taustakontroll päästab päeva 

Just nii võimegi öelda, et kõik taandub ikkagi huvipakkuva auto seisukorra ning hooldusajaloo kindlakäelise kontrollimise peale. Eestist ostetud ning korrektselt täidetud hooldusraamatuga sõiduki puhul on see kindlasti lihtsam. Eriti positiivne on siis, kui kõik tööd on teostatud tunnustatud ja pädeva tegija juures. “Viisin sõbra onu juurde, tegi hea hinnaga” stiilis remondiajalugu on pigem kaheldav.

Keritud läbisõiduga autot müüv inimene ei pruugi isegi alati sellest midagi teada. Võib juhtuda, et pettus viidi läbi mitu omanikku tagasi.

Kõrge läbisõidu definitsioon sõltub sageli inimesest, ent paarsada tuhat sõitnud autosse ei pea tingimata suhtuma kui kindlalt välistatavasse valikusse. Iganenud põhimõtetest ei pea alati kinni hoidma ning isegi kui usaldada, siis alati kontrollida. Loo moraal lõppkokkuvõttes ongi see, et osta autot, mitte läbisõitu!