Automüügikuulutuse järgi on võimalik kindlaks teha omajagu. Fotode stiili, müüja kontaktandmete, kuulutuse info ning internetist leitavate vajalike dokumentide korrasolu põhjal saab automüüja usaldusväärsusele juba üsnagi hea hinnangu anda. Elus pole kõik siiski nii mustvalge, sest vahel võib muidu kahtlase ilmega kuulutust pidada hoopis inimene, kes lihtsalt ei oska hästi internetiavarustes toimetada. Häbiväärset pole selles midagi.

Seetõttu tasubki alati enne autoga tutvuma minekut teha üks telefonikõne ning sealt saadava info põhjal selgeks teha, kas automüüja on tavaline inimene või hoopis midagi varjata prooviv ärikas. Ajaliselt ei ole vahet millal helistada – kui inimene pole just kindlad ajaraami palunud, siis on automüüjad tavaliselt alati ja igakülgselt valmis sulle vastama.

Ära kohe mudelit ja marki maini

Viisakusväljendid vahetatud, võib esitada kõige lihtsama küsimuse: “Kas Teil on auto müüa?” Marki, mudelit ega midagi spetsiifilist auto koht mainida ei tasu. Selle küsimuse eesmärgiks on müüjalt välja juurida, et ega ta juhuslikult mitut autot ei müü. Kui tegu on ärikaga, siis võib ta justkui automaatselt vastata, et millisest autost täpsemalt jutt käib?

Viimasel juhul ei pea kohe müüjat maha kandma, sest tõepoolest, vahel müüb inimene peres mitut autot. “Tegelike motiivide” väljasõelumiseks on kasulik jätkata küsimustega, et kaua auto on tema ning ka eelneva omaniku käes olnud, või et kas omanik on ta ise või hoopis mõni pank, firma või muu keha.

See on oluline, sest kui autot on omatud vähest aega, tema või eelmise omaniku müügipõhjus on kahtlane, võib müüja proovida varjata hiljem peavalu valmistada võivaid tehnilisi probleeme. Mida ümaram jutt, seda kahtlasem on olukord.

Küsi kindlasti veel auto seisukorra, läbisõidu, rehvide või kaasatulevate varuosade kohta üle, isegi siis, kui muidu näiliselt on kuulutuses juba kõik ilusti öeldud. Võib-olla “unustab “müüja midagi öelda või hiilib millestki tähtsast ringiga eemale.

Käitumist tuleb analüüsida ka taustal

Kindlasti tuleb pärida ka üldisemaid küsimusi, näiteks et kust auto pärit on, kas ta on peale Eesti veel kusagil riigis pikalt olnud ning kas arvelolekuga on kõik korras. Ära unusta dokumentatsiooni, hooldusajalugu ning müügipõhjuse küsimist.

Ärikate puhul võib kohata selliseid tüüpilisi müügipõhjuseid-vabandusi – küll läheb vaja suuremat autot, küll kolitakse linnast välja, siis tuleb aga perelisa. See võib ju kõik tõele isegi vastata, aga kui müüja proovib suurema auto vabanduse saatel lahti saada suurest Mercedese maasturist, siis millest me üldse räägime?

Väga levinud on auto müümine ilme ümber vormistamata. Ning auto tehnilises passis oleva omaniku järgi pärides räägitakse, et see on vend, onu või mõni muu sugulane. Aga juhtumisi teise perekonnanimega…

Alati jälgi ka telefonis müüja hääletooni ning käitumist. Väga sageli tuleb ette olukordi, kus täpsemad pildid, arved ning informatsiooni saab müüja saata hiljem meili teel, sest ta parasjagu pole tõesti arvuti taga või tegeleb muude asjadega. Seega kui müüjal kohe kõike torust ei tule, ei maksa tingimata kohe kartma hakata. 

Kui aga kogelemist ja keerutamist tuleb rohkem kui normaalne tundub ja konkreetsust jääb väheks, siis võib tegu-olla paraja sahkerdajaga. 

Mitut autot ning selle müüjat niimoodi läbi helistada võib-olla aeganõudev ja väsitav, rääkimata veel taustakontrollide tegemisest. Seepärast võib omale appi kutsuda kutselise Automaakleri, kes sinu jaoks kõige paremad pakkumised välja sorteerib ning igakülgselt sind nõustab.