Teosta enne auto ostu diagnostika!
Kujutage ette, et soetate omale kasutatud sõiduki ning mõnikümmend kilomeetrit hiljem hakkab armatuuris mõni kahtlane märgutuli põlema ja auto imelikult käituma. Või kui lähete mõnda huvipakkuvat sõidukit üle vaatama, ent seda muidu ideaalset ostu takistab sooritamast vaid üks tuluke näidikuplokil. Selliste olukordade lahendamiseks tõttab appi auto diagnostika. Mida see tähendab?
Millega auto diagnostikat teostatakse?
Tõenäoliselt on paljud autoomanikud kuulnud midagi maagilisest diagnostikat teostavast OBD lugejast ning pistikust, mille abil masina hingeellu süveneda ning paljud probleemid päevavalgele tuua. OBD tähendab lahtiseletatult terminit on-board diagnostics ehk maakeeli sõiduki pardadiagnostikat, mis viiakse läbi spetsiaalse riistvara abil.
Peaaegu kõik autod kasutavad tänapäeval diagnostikastandardit OBD II. Eelmise sajandi lõpupoole hakati diagnostikavõimekust rohkem integreerima ning seda esmalt läbi primitiivse OBD I lahenduse. Paraku oli see ühtaegu nii inseneride, omanike kui ka mehaanikute meelest paras nuhtlus ning lõpuks mindi 1998. aastal üle palju funktsionaalsemale OBD II standardile.
Müütidest hoolimata ei ole tegu kõikvõimsa seadmega, ent OBD abil on tõesti võimalik paljud murepiisad ära pühkida.
Diagnostikaseadmeid ning OBD-lugejaid leidub aga erinevaid. Kõige levinumateks on säärased, mis suudavad koodid küll välja lugeda, ent millega muid toiminguid läbi viia ei saa. Hierarhias järgnevad neile spetsiifilisemad OBD-enchanced tüüpi arvutid, millega saab veakoode veel kustutada ning vajadusel tarkvaras muudatusi teha.
Huvitava faktina leidub ka palju sportautosid ning luksusautosid, mis ka eelnimetatud seadmetega väga koostööd teha ei taha. Nende jaoks on loodud eraldi mudeli-või margipõhised diagnostikaseadmed, millega tõrked kenasti ära likvideerida saaks. Töökodades eksisteerivad isegi eraldi auto diagnostikud, kelle ülesandeks ongi kõik probleemid välja juurida ning vajadusel sõidukis midagi ümber programmeerida.
Tasub veel teada, et paljude jaoks võivad ahvatlevad tunduda internetist tellitavad odavad veakoodilugejad, ent need ei pruugi tingimata alati õiget informatsiooni näidata.
Millised on tuntumad autodel avalduvad vead?
Üheks levinumaks auto diagnostika teostamise põhjuseks on mootorituli ehk check engine tuluke. Inimeste jaoks, kes autodega tihedalt ei tegele, võib see täiesti mõistetavalt paanikat tekitada – levivad ju suisa müüdid, et tuluke tähendab mootori koostöölepingu ennetähtaegset lõpetamist.
Reaalsuses viitab see enamasti mõnele elektroonikaprobleemile, ent välistatud pole ka üksikud häired mootoritöös. Diagnostikaseadmetesse jõudvaid veakoode liigitatakse tähtede P (jõuülekanne), C (šassii), B (kere) ning elektroonika (U) järgi.
Mootori tööd häirivateks veakoodideks on näiteks P0300 või P0175, mis tähendavad silindris ebakorrapärast tööd ning hapnikuanduri riket. Diiselmootoriga sõiduk võib ette manada koodi P1471 või P2002, mis tähendab tahmafiltriga seotud mure, enamjaolt on see seotud filtri ummistumisega. Lisaks võib enda kehvast tervisest märku anda ka EGR klapp ning seda koodiga P041.
Koode leidub palju ning nende lugemisel on abiks nii internet kui ka pädev isik. Enne kasutatud auto ostu tasub kindlasti diagnostikaseade või seda valdav isik kaasa võtta, andes ostmisel järjekordse lisavõimaluse veenduda auto korrasolekus.
Kui seda võtta pole, võib alati pöörduda kutselise automaakleri poole, kelle käsutuses on ühtaegu nii tasemel seadmearsenal ning kui ka koostöö pädevate töökodade ning auto diagnostikutega.
