Kuldse börsi ajaleht on kadunud ja kadunud ka paberkandjal sõitukite müügikuulutused must-valgete piltidega. Kuna vanat moodi enam ei saanud ja ei tahetud, siis kolis kogu elu sealhulgas ka auto müük internetti. Vana tõde on, et hea pilt müüb oluliselt paremini. Parim müügile kaasa aitamine on tulevasele omanikule ette sööta hea visuaalne emotsioon. Sõidukite ostmine on alati olnud Eesti inimese jaoks sündmus, emotsioon. Kodanik, kes hakkab autot soetama hindab nö oma “teravaga” pilguga sõiduki seisukorda kuulutuselt ning kui auto näeb piisavalt hea, atraktiivne välja, on valik tehtud. Ostja oma peas juba visualiseerib, kuidas ta väljavalitud autoga sõidab. (Loe pikemalt – Millal loobuda auto ostust)
Automüüjad on aastaid inimesi trikitanud. Seda siis läbisõidu, maalritööde või hoopis vahade ja silikooniga. Need ajad ei ole eriti kauged, kus armatuurlaud ja uksepolstrid käidi vahetult ennem müüki silikoonõliga üle, et jätta ostjale võimalikult läikiva uue väärse sõiduki mulje. Automüüjate all peame silmas inimesi, kes elatuvad sõidukite müügist, kes ostavad soodsa hinnaga kokku ning müüvad neid edasi saamaks sellelt tulu – mitte ausaid eraisikuid.
Õnneks on aastete jooksul ka trikimeeste käekirjad ostjatele välja joonistunud ja potensiaalsete huvilisetele teada (kusjuures, sellest on täiesti oma teema auto24 foorumis koostatud). Küll lokatsioonide osas, kus sõidukit on pildistatud või kollaažidest, mis koosnevad kahekümmnest pildist. Arusaadavalt eestlastele meeldivad erinevad nupud- siis miks mitte psüholoogiliselt ja ka pildimaterjaliga neid ette manada. Tõele võime aru ju anda, et tavaline autokasutaja isegi ei tule kollaaži ideele, et seda teostada. Eesmärk on kuvada sellisena nagu see olemuselt on.
Ilmselgelt ei loo turvalisust huvilise silmis ka kontaktisikuks märgitud müüja: Volvo XC90. Mis signaali see potensiaalselt huvilisele peaks andma? Miks ei soovi müüja oma identiteeti tuvastada, avalikustada? On siis tegu endise KGB luurajaga, avaliku elu tegelase või hoopis kuulsa arstiga? Ei, tegu on põhimõtteliselt enda nime mitte avalikustada sooviva isikuga, kes ei vaja, et google mudapõhjast mõne varasema probleemi välja kaevaks ja hoiatuse annaks.
Tänapäeval on hakanud leivima huvitav tendents usaldusväärsuse väljateenimiseks. Kuna “autoärikad” enam vanat moodi müügitehninguni ei jõua, tuleb uusi lahendusi leida- ja see lahendus on läbipaistvus, maine kujundus. Mida muud saaks automüüja lisaks neljarattalisele pakkuda kui usaldust. Kui lähtestame enda peas küsimuse, stereotüüpselt, kelle käest me sooviksime oma tulevast ratsut soetada? Või eelistaks rohkem?
Nimelt on tekkinud suur hulk müügikuulutusi, kus sõiduki müüjateks on märgitud naisterahva täispikk nimi. Lisainfos ka pehmendavad laused: hästi hoitud, hooldatud , pere teine auto laste vedamiseks jne. Tegelikkuses ei vasta see aga tõele. Sõidukit müüb ikkagi see vana hea “autoärikas”, kes lihtsalt internetis inimesi trollib ja ettekujutust naise kasutuses olevat autot müüb.
Olgu müügikuulutuses jutt nii ahvatlev kui tahes meie soovitus on alati ennem ostu autot kontrollida, veenduda selle tehnilises seiukorras kui ummisjalu emotsioonide pealt ostutehingusse minna.
